Kambodžas toimusid kohalikud valimised. Kas maailma pikimalt valitsenud peaminister peaks millegi pärast muretsema?

Kambodža on kuum koht. Seda kinnitavad klimaatiliselt ilmselt sajad selles unikaalse ajalooga riigis puhanud eestlased, aga ka poliitiliselt on tegemist pidevalt podiseva katlaga.  See ligi 16-miljonilise elanikkonna ja väga pöörase lähiminevikuga Kagu-Aasia kuningriik on endiselt turbulentsetes pööristes, millel lõppu ei paista tulevat. 4.juunil peeti Kambodžas kohalike omavalitsuste valimimisi, mida peetakse kahe aasta pärast asetleitvate parlamendivalimiste peaprooviks. Miks on see kõik nii oluline ja samas ka huvitav, sellest mõni rida pikemalt.
.

20.sajandi võikaim inimkatse mõjutab riigi tänaseni

Kambodža on ühe 20.sajandi võikaima inimeksperimendi sünonüüm. Hävitada nelja aastaga (vahemikus 1975-1979) ligi veerand elanikkonnast, likvideerida sisuliselt haridus, meditsiin, raha ja teadus, selleni ei ole küündinud isegi Mao Zedong Hiinas või Jossif Stalin Nõukogude Liidus. Punakhmeeride lühikese, kuid üliverise valitsusperioodi järelmeid tunneb maa tänaseni. Kuna punakhmeeride režiimiga oli seotud väga palju noori ja enamasti sunniviisiliselt (või oma elu kaotamise hirmus nö.vabatahtlikult) liitunud inimesi, siis on nüüd, neli aastakümmet hiljem Kambodžas endiselt oluline roll riigivalitsemise juures kanda endistel represseerijatel, kes peavad suutma leida ühisosa kannatajatega. Riigis ei ole toimunud tegelikult sisuliselt leppimist ja andestust, kuigi therawada budismi ametliku usuna tunnustavalt ühiskonnalt seda võiks loota. Samuti kõlab uskumatuna, aga endised kõrilõikajate komandörid ja kindralid kontrollivad Kambodža Rahvapartei
(Cambodia People’s Party, edaspidi: CPP) nimelise punakhmeeride moraalse õigusjärglasena riiki endiselt. Seetõttu on jäänud toppama sajad ja tuhanded kohtuasjad inimsusevastastes kuritegudes, milliste kirjeldamisel kipuvad sõnu trükkivad sõrmed klaviatuuril värisema. Nii on näiteks Pol Poti kõrval vennaks nr.2 kutsutud massimõrvar, 91-aastane Nuon Chea endiselt kohtu all, kuid midagi reaalset kohtusaalis ei toimu. Tõenäoliselt sureb seltsimees väärikasse vanadusse karistust miljonite hukkamise eest kandmata. Kambodža on edukas turismimaa, kes oma kuulsate khmeeride võimsa valitsemisajastu säilmete (Angkori kompleks) eksponeerimise kõrval tutvustavad üsna otsekohesel moel ka punakhmeeride sooritatud koledusi. Pealinna Phnom Penhi külastamisel on igal vähegi ajaloost hoomaval külalisel võimalus ära käia kurikuulsas Tuol Slengi vanglas ja Choeung Eki nn.tapaväljadel. Tuol Sleng on endine koolimaja, mida punakhmeerid kasutasid vanglana, kus peeti kinni ja hukati ligi 20 000 inimest. Kogu perioodi vältel pääses vaid 7 (!) kinnipeetavat. Kõiki kinnipeetuid pildistati kinnipidamisel kui hiljem hukatuna. Puuridel puudusid lukud, sest koheseks hukkamiseks piisas vaid käte luugist välja sirutamisest. Choeung Eki tapaväli on vaid üks näidetest, kuidas punakhmeerid korraldasid massimõrvu, kusjuures süüdimõistmiseks piisas isegi asjaolust, et inimene kannab prille. Sellel, pealinnast poole tunni sõidu kaugusel asuval väljal, hukati ligi 10 000 inimest, nende hulgas märkimisväärsel hulgal lapsi ja suisa imikuid. Hukatute karjed summutati marsihelidega. Sellised tapavälju on riigis tuhandeid ja uskuge, inimluud tulevad jalgu maapinnal hooletult lohistades endiselt pinnasest välja.
.

Peaminister Hun Seni 32-aastane võim on viinud riigi regiooni vaesemate hulka

Kuigi Kambodža riigikord on konstitutsiooniline monarhia, siis tegelik kuningas on riiki 32 aastat valitsenud endine punakhmeer, küll Pol Poti eest režiimi lõpupäevil Vietnamisse põgenenud, Hun Sen. Seltsimees Hun Sen on 64-aastane ja hetkel maailma pikima staažiga peaminister. Kui vana tõde ütleb, et absoluutne võim korrumpeerub absoluutselt, siis Hun Seni valitsemise all leiab see ütelus mustvalge tõestuse. Kambodža ei ole loodusvaradelt just rikas riik, kuid see vähenegi, mis maapõuest või –pinnalt on leida, ei teeni enamasti selle paljukannatanud rahva huve ning ei lase neil jõuda khmeeride endise hiilguseni, millest pajatavad kõik reisibrožüürid kuni kohalike õllesortide nimedeni välja. Riik on korruptsiooni mõõtvate indeksite järgi umbes 160.kohal 180 hinnatud riigi hulgas. Kambodža SKP inimese kohta on sarnasel tasemel näiteks Zimbabwe, Lesotho või Bangladeshiga. Kuigi riigi majandus kasvab ametlike andmete järgi 0...7% aastas, ei suuda see varjata tõsiasja, et ollakse langenud konkurentsitult regiooni ja ASEAN-i maade arvestuses viimasele kohale. Kambodža statistilistest näitajatest on viimastel aastatel möödunud ka sellised organisatsioonisisesed riigid nagu Ida-Timor ja ülivaesena tuntud Laose Rahvademokraatlik Vabariik. Enne Punakhmeeride võimuhaaramist oli Kambodža piirkonna edulugu.
.

Korruptsioon kui geneetiline probleem

Reisides Kambodžas on lihtne märgata tohutut ebavõrdsust. Pealinnas Phnom Penhis, mis on siinkirjutaja üks lemmiklinnu maailmas, on kolme sorti liiklusvahendeid – jalgratas, roller või Lexus. Luksusmaastureid on tõesti äärmiselt palju ja need pööravad enamasti häärberitesse, mille sisesõidul on parema värava avamiseks üks ning vasaku jaoks teine vaene khmeer. Peamine korruptsioon leiab aset niigi väheste riigi puiduvarudega. Vietnamiga piirnevate regioonide looduskaitsealade
territooriumitel toimub valitsuse selgel teadmisel suurtes kogustes väärispuidu raie ja müük, mis ongi peamine tuluallikas Lexuste soetamisel. Kütuse hind riigis, kus kuupalk on 200 dollari juures, on sarnane Euroopa Liidu hinnatasemega. Aastane hinnatav puidukogus, mis riigist Vietnamisse avaliku salakaubana lähetatakse ulatub kuni 300 000 m3-ni ja kujutab kümnetesse miljonitesse ulatuvaid tulusid asjaosalistele, kelle hulka kuulub ka peaministri lähikond ja lausa suguvõsa. Samalaadse ulatusliku metsaraie probleemiga seisab silmitsi ka naaberriik Laos, kelle klientideks on lisaks vietnamlastele ka hiinlased, kes sarnaselt globaalsele hõivavale käitumisele on raudteede ja maanteede renoveerimise abiprogrammi sildi all  laiendamas oma huvisfääri ka selles üsna metsases ja maavararikkas Kagu-Aasia viimases sotsialismiriigis. Kambodža valitsus on vastaste pahameeletormis loonud mitmeid korruptsooniga võitlevaid riigiameteid, samuti on loodud paberilt loetuna vägagi sisukas seadusandlus temaatikaga tegelemiseks, kuid tulemus on ümmargune null. Nimelt määrab karistusseadustik alusetult tõstatud süüdistuse esitajale reaalse ja vähemalt kaheaastase vanglakaristuse. Võib vaid korra arvata, kas selline ideoloogia on aidanud korruptiivsete kuritegude teadete esitamisele kuidagi kaasa.
.

Kohalike omavalitsuste valimisel saatis edu küll endiseid, kuid olulistes regioonides haarab võimu opositsioon

4.juuni valimiste, aga ka paljude eelnevate nii kohalike omavalitsuste valimiste, kui parlamendivalimiste peateema oligi taaskord korruptsioon. Sellele on Kambodža üsna häälekas ja vaatamata äralõigatud hääletorudele tõrjutud opositsiooniline Kambodža Rahvusliku Päästmise Partei (Cambodian National Rescue Party, edaspidi: CNRP) peamiselt oma valimiskampaaniates alati keskendunud. Nii ka seekord. Kui enamasti saadavad lubatud lühikese (seekord vaid 14 päeva) valimiskampaaniaid vägivalla ja tänavalahingutega meeleavaldused, siis sel aastal möödus kõik kohalikus taustsüsteemis väga rahumeelselt. Kuna opositsioon meedias praktiliselt sõna ei saa, on nende ainus võimalus kasutada tänavate kaudu oma sõnumite levitamist. Hun Seni valitsus on seda mõningal määral alati tolereerinud, et anda muule maailma mõista elujõulisest demokraatiast, kuid tegelikult seostatakse Hun Seni ligi 300 poliitmõrva ja tuhandete opositsionääride vangistamisega.
CNRP kunagine liider ja ideoloogiline isa, Sam Rainsy, on olnud sunnitud riigist lahkuma. Teda on korduvalt arreteeritud, 10 aastaks vangi mõistetud, keelatud on tema igasugune poliitiline tegevus. Vaid maailma võimsamate inimõigusorganisatsioonide nõudel on Hun Sen olnud sunnitud Rainsy vabastama, kuid keelanud tal riiki naasta. Barack Obama 2012.aastal toimunud visiidi toimumise üks eeltingimus oli Sam Rainsy tegevuse vähesem takistamine. Täna juhib CNRP-d Kem Sokha,kelle suhtes on Hun Sen kujundamas Rainsyga sarnaseid tegevusviise. Kuna Kambodža opositsioon ja CNRP ei ole tühine jõud, vaid on viimastel valimistel alati sekkunud olulisel määral kohtade jaotamisse nii parlamendis kui kohalikes omavalitsustes, tuleb Hun Senil aina enam nendega arvestada. Kambodža kodanikud tunnetavad riigi majanduses toimuvat ja oskavad nähtut võrrelda naabritega ning küsivad juba täna valitsejatelt ebamugavaid küsimusi. Kambodža poliitilist elu saadavad lakkamatud teisitimõtlejate arreteerimised ja majanduslikult riigile kahjulike otsuste langetamised. Turistina riigis viibides on läinud väga hästi, kui teil ei tule tasuda sularahadollareid näiteks liikluspolitseile ning ebavõrdsus on äärmuslik. Seetõttu olid käesolevad kohalike omavalitsuste valimused väga olulised indikatsiooniks, milline on CPP ja Hun Seni toetus. Kuigi Kambodža valimisi ei loeta ausateks, on protsess siiski paremas korras kui diktaatorlikes riikides. Sel korral tuli välja ligi 85% valimisõiguslikest inimestest, mis on ajaloo parim tulemus. Ei tohi siiski unustada, et Punakhmeeride režiimi tulemusena on ligi pool elanikkonnast niivõrd noor, et ei sobi veel hääletuskastide juurde minema, aga selgelt on Hun Seni võim kõikumas ja ta peab leidma kas repressiivsemaid meetodeid või alustama sisulisi reforme. Mahajäämus Laosest või Myanmarist ei mahu kohalikele enam ammu pähe. Kambodža valimisseadus on koostatud sisuliselt nii, et omavalitsust asub juhtima ainuvalitsejana enim hääli saanud partei. Seetõttu on käesolevate valimiste võitja endiselt CPP, kelle kätte satub järgmiseks viieks aastaks võim 1163 ringkonnas CNRP 482-e vastu. Kuid olulisem on märkida, et opositsiooniline CNRP sai parema tulemuse pealinnas Phnom Penhis, riigi turismipealinnas ja suuruselt teises asulas Siem Riepis ning võtmeprovintsis Kompong Chanis. Hun Senil ei ole kunagi ajaloos olnud käes nii nõrgad kaardid enne parlamendivalimisi. Vaatamata asjaolule, et ta kontrollib riigi meediat ning tema partei loosungeid ja liidrite nägusid näeb portreedel tänavatel sarnases mahus Põhja-Korea avaliku ruumiga.
.

Reisige Kambodžasse!

Turistidele on Kambodža tõeline maiuspala. Rikkalik ajalugu, äärmiselt maitsev khmeeride köök, soodne hinnatase ja hea kliima ning inimtühjad rannad meelitavad riiki üllatavalt vähe turiste võrdluses näiteks naabermaa Taiga. Kui suuta vältida kõhulahtisust, lapsprostituutide ebameeldivat survet, altkäemakse varjamatult küsivaid ametnikke, siis on see Kagu-Aasia lihvimata teemant tõeliselt nauditav reisisiht. Liikluses tasub siiski olla väga ettevaatlik, Kambodžas hukkub tänavatel suhtarvuna kõige rohkem inimesi maailmas. Muide, Phnom Penhis on tänaseni ristmik, kus ristuvad Vene Föderatsiooni, Mao Zedongi ja Kim Il Sungi tänavad. Otsige üles ja leidke vastus, kelle ausammas seal ristmikul asetseb?
.
Lõplikud valimistulemused teatatakse 25.juuniks. Lisaks CPP-le ja CNRP-le osales valimistel kümmekond väiksemat parteid.

Reisikiri - Kambodža ja Vietnam, märts 2013



Milleks, kellele, kuidas?  Vietnam ja Kambodža on reisisiht neile reisihuvilistele, kes armastavad aasialikku iselaabuvat segadust, peavad lugu huvitavast toidust, spontaansusest ja kindlasti huvituvad ajaloost. Peljata ei tohi mustust ja räpasust, hea tuju peab säilima ka kõhulahtisuse korral, uskuma peab tõsiasja, et asjad sujuvad iseenesest. Keelteoskusest tuleb kasuks kehakeele valdamine algtasemel. 

Vapp
Lipp
Vietnami Sotsialistlik Vabariik on riik Kagu-Aasias. Pindala 331000 km2, rahvaarv üle 85 miljoni, pealinn Hanoi. Riigikord on kirja järgi kommunistlik, tegelikkuses on tegemist suunatud turumajandusega riigiga. Kommunismi meenutavad tänavatel vaid riigi ühendaja  ja looja Ho Chi Minhi pildid ja slõuganid, üksikud monumendid. Strateegilised majandusharud on riigistatud, kehtib üheparteisüsteem. Lähiajaloos on olnud kaks Vietnami riiki nii nagu Aasias tihti Ameerikal ja Nõukogude Liidul kombeks oli pidada huvide konflikte. Vietnamis jäid 20 aastat kestnud väga verise sõja järel peale kommunistide huvid ja alates 1976.aastast ongi riik ühendatud kommunistliku idee alla. Tänased vietnamlased ei lase sellel kuidagi igapäevast elu häirida – kõhud on täis, riik toidab end ära. Teisitimõtlemist heaks tooniks muidugi ei peeta. Kommunistid on suutnud riiki hoida koos ilma suurema terrorita oma rahva vastu, mis ei ole eriti tavapärane pidades silmas sarnase ajalooga Koreasid või Hiinat, Kambodžast rääkimata. Ajalooga tuleb meil siin ka edaspidi palju kokkupuuteid, kuna mõlemad külastatud riigid on sellest paksult küllastunud ja reisijad väga ajaloohuvilised.

Reisisime kahekesi. Paigas oli generaalplaan kohtadega, mida soovisime külastada, ette broneerisime vaid paar öömaja. Tagantjärgi tuleb kiita mõlema riigi internetiseeritust, kuna vägev võrk on saadaval isegi liinibussides. Seetõttu on „kodutöö“ tegemine ja elukohtade leidmine nutitelefonide abil imelihtne. Internet ei ole kiire, aeg-ajalt streigib, aga ta on olemas.

Vietnami linna Ho Chi Minh City (vana nimega Saigon) võtab meid vastu hilisõhtul ligi 30-kraadise niiske leitsakuga. Seisame tunnikese piiriformaalsuste tõttu viisade väljastamise luugi taga, kuid kõik sujub. Parim viis linnas pikki vahemaid läbida on taksod. Tasub eelistada Vinasuni või Mailinhi kirjadega taksosid, kes sõidavad tõesti taksomeetri järgi ja hinnad on suisa odavad. Teised ettevõtted kasutavad ära turistide teadmatust ja hinnad on ka odavad, aga kordades ülehinnatud. Arusaam õiglasest hinnast kujuneb aga juba paari-kolme taksosõidu järel ja siis võib esitada hinna taksojuhile enne sõitu juba ise.
Foto. Motohull Ho Chi Minh Citys, linnas on ligi 3 miljonit rollerit
Taksosid on linnas palju. Võimalus on ka rollerite tagaistmel sõitu nautida, eksootika huvides tasubki seda proovida. Ho Chi Minhis on 11 miljonit elanikku ja 3 miljonit rollerit ja nende vool on lakkamatu. Eraldi peatükk tuleks kirjutada jalakäija võimalustest ja ohtudest Ho Chi Minhis. Ilmselt Vietnami liikluseeskiri midagi jalakäija üle tee laskmisest ei räägi. Tänavad tuleb ületada katkematu rollerivoo vahelt vaiksel sammul. Juhid lihtsalt tüürivad su ümber eest ja tagant ise mööda. Äkilisemate liigutuste korral läheb ka neil keeruliseks ja ohtlikud olukorrad on kerged tekkima. Kui esimese päeva hommikul tundub teeületus ületamatuna, siis pärastlõunaks kulgeme juba vabalt. Väikelinnades tundub liikluskoormus lausa olematu ja kerge on ise hooletuks muutuda. Autodele on muidugi viisakas ise teed anda, nemad sõidavad muidu jõudu kasutades lihtsalt jalakäijast üle.

Turutraditsioonid on Vietnamis tugevad, kauplemine on kunst
Ho Chi Minh City on Vietnami majandus- ja kultuuripealinn. Kesklinn on pilvelõhkujatega metropol Louis Vittoni ja Guccimucci poodidega, aga juba natuke kesklinnast eemaldudes võtab võimust aasialik virr-varr oma kõrvaltänavate meeleoludega. Tänavatoit, erinevad odöörid, äärmine ülerahvastatus ja veelkord mopeedid-võrrid-mootorrattad.

Värske valik turul
Vietnami köögikommetel võiks ka veidi peatuda. Vietnamis süüakse kõike, mis ei tapa. Ja süüakse lõpuni. Maod, konnad, skorpionid, sipelgad, kitse peenis munadega, ritsikad. Paljud neist hõrgutistest valmivad otse eluslooma potti pannes või nülgides ja on ülivärsked. Tihti aga on lõpptulemus ikkagi friteeritud krõmpsus tükk, aga leidus ka meeldivaid erandeid. Näiteks konnad ja ritsikad on väga maitsvad vahepalad. Vietnamlaste põhitoiduks hommikust õhtuni tundub olevat Pho supp – nuudlid lihaga ja piparmündilehtedega. Odav, mitte eriti toitev, aga samas maitsev. Erinevalt Hiina toidust on õnneks armastatud ka värskem kraam - salatid ja köögiviljad. Vietnamlased söövad palju ja pidevalt, igas asendis ja igalpool. Kõike. 

Pho Supp
Praetud ritsikad

Üleküpsenud skorpion




Ilmselt kuulsaim Vietnami sõja foto, napalmitatud tüdrukul on riided selga sulanud.
Vietnami ajalugu on tihedalt läbipõimitud lähiajaloos aset leinud Vietnami sõjast.  Kui sa just päris ajaloovastane ei ole, siis on sellega raske mitte kokku puutuda. Ho Chi Minhis asub märkimisväärne propagandamuuseum, mis peamiselt seletab ameeriklaste sigadusi Vientnami rahva vastu. Seda eksponeeritakse suurte ja väga võigaste fotodega sõjast, ohvritest, rikutud loodusest ja väärarengutega sündivatest lastest. Probleem on terav tänu keemiarelva kasutamisele. Märkimisväärne osa viljakast maast Kesk-Vietnamis on tänaseni kasutuskõlbmatu. Ameeriklased suutsid kahekümne sõja aasta jooksul kogu regioonis muuta enda maine negatiivseks – asjatuid pommitamisi ja sadu tuhandeid tsiviilohvreid kandsid neutraalsed naabermaad Laos ja Kambodža. Seda suurema uhkustundega näidatakse mõnikümmend kilomeetrit Ho Chi Minhist eemal džunglis olevaid tunneleid ja püüniseid, mille fataalset mõju kajastab iga Vietnami sõjast rääkiv Hollywoodi linateos. Valikuid oli mitmeid – kukkuda 30cm orade otsa jalgupidi, läbi munade või seedeelundkonna. Lõksud on ehitatud märkamatult, üllatus on püünisesselangejale täielik ja läbistatud keha ei surnud kohe. Piisavalt on aega, et kaassõdurid tulid appi ja siis oli Vietkongi (kommunismimeelne Lõuna-Vietnami armee) sõduritel juba lihtne mitu kahvanägu korraga surmata. 

Jalgadeläbistamise võimalusega püünis
Kuulsaim tunnelite võrgustik asub Cu Chi piirkonnas, kus maa alla on kaevatud vaevu 40-50cm läbimõõduga käike ligi 250km jagu. Tunnelites sünniti, kasvati, elati. Võrgustik on ehitatud väikest kehaehitust silmaspidades. Mõned sissekäigud on tehtud ahvatlevaks ka ameerika kehale, aga see lõbu lõppes mõne meetri pärast kinnijäämisega ja siis tegi Vietkongi relv juba oma töö. Tunnelites olid mürkgaaside ja veega uputamise vältimiseks hermeetilsed vaheseinad, söögitegemisest tekkivad suitsupilved juhiti pikkade kanalite abil kümneid meetreid eemale, osa tunnelid avanevad otse jõe all, kust bambuskõrre abil ujuti vee all turvaliselt eemale. Tunnelid olid olemas juba enne Vietnami sõda võitluse ajal prantslastega iseseisvuse eest, aga peamise võimsuse saavutasid sõjas Ameerikaga. Laskeavad jaoks loodi tehislikke termiidipesi, künkaid ja murumättaid. Turistidele pakutakse võimalust roomata viie, kümne või sajameetrises tunnelis. Ütleme nii, et 5 meetrit sellises ülikuumas ja niiskes klaustrofoobias oli ammendav. Cu Chisse pääseb bussiga või kiiremini paadiga Ho Chi Minhi kesklinnast. Hommikul pange pikk riie peale, meie saime kiirpaadis igatahes nohu.

Angkori tempel on Kamboža sümbol
Kambodžasse. Kambodža on 180000 km2 pindalaga vaene riik Indo-Hiina poolsaarel. Naabriteks Laos, Tai ja Vietnam. Rahvaarv 13 miljonit, pealinn Phnom Penh. Kambodža on olnud pikalt kuningriik, on seda ka preaegu. Vahepealsed keerukad ajad on aga sellele riigile andnud kannatuseks radikaalkommunismi, rahvademokraatiat ja jumal teab mida. 1975-1979 riiki valitsenud Pol Poti äärmusrežiim hävitas 25% elanikest, peamiselt vanemad ja haritumad inimesed ja seetõttu on riigi elanike  tänane keskmine vanus 20 aastat ja riigi ülesehitamine tänu oskuste-teadmiste nappusele oi kui valulik.  Ho Chi Minhist pääseb Kambodžasse mitu korda päevas liinibussiga või lennukiga. Meie valime reisiks Phnom Penhi bussi, 12 USD eest saab nn. limusiinbussi teenuseid kasutada. Buss on väsinud, konditsioneer puhub jäist õhku täie võimsusega pähe nii, et ajud tahab jäässe ajada. Lõpuks topime kardina väljapuhumisavasse ja atmosfäär normaliseerub. Pärastlõunast leitsakut ei suuda isegi see aparaat siiski päriselt leevendada. Bussis on peldik, internet, väga abivalmis personal. Enne Phnom Penhi antakse kõigile soovitusi õiglaste tuk-tuki hindade kohta, elust-olust ja toimetamisest. Jääme Mekong Expressi nimelise bussifirma klientideks kogu Kambodža reisi ajal. Kuigi kord buss ka lagunes ja korra ajas alla rolleri, ikka juhtub.

Telekom
Tüüpiline Kambodža pühamu

Piiriületus võtab samuti tunnikese. Kambodža on tõeline e-riik, viisadena tunnistatakse kodulaua tagant tehtud e-viisat, kõik sujub. Pilt bussiaknast muutub võrreldes Vietnamiga koheselt tolmuseks. Vietnamit peetakse Hiina järel järgmiseks boomingmajandusega maaks ja see on kogu maa kenasti valgustanud ja asfalteerinud. Kambodža aga liigitub ikka veel kolmandate riikide hulka, kus kirjaoskus ei ole elementaarne. Külad on vaesed, tolmused, lokkab Kilekotistan. Prügikäitlus on suht võõras valdkond ka Vietnamis, aga siin pole sellist asja vist üldse olemas. Aga sellega harjub. Kilekotte söövad ju lehmad, küll nad need ära söövad.Märtsis on piirkonnas veel kuiv periood, maa on tolmune ja kuivanud, veesilmad põhjani kuivad. Alates aprillist saabuvad vihmad ja muudavad maa kenaks roheliseks riisipõlluks. Phnom Penh on Ho Chi Minhi poolt tulles unine pealinn. Liiklust vähem (mitte vähe, aga vähem!), linnapilti on lisandunud tuk-tukid. Autodest hakkab silma Lexuste rohkus. Uurime nende omanike rikkuse päritolu hiljem ühelt kohalikult, midagi positiivset sealt kuulda ei ole – korruputsioon, riigivara ja metsavargused ja vahendamine on riigis üldlevinud. Kambodžalaste keskmine palk on 60 USD kandis, kuid selles statistikas võib kahelda. Riigis puuduvad maksud ja maksuseadused, mille järgi sellist statistikat on tehtud? Satume piirkonda linnas, kus asuvad tekstiilitööstused, mis toodavad riideid ka meie selga ja sealne pilt on ahastav – lapstööjõudu vist ei proovitagi varjata. Tööleminevad naised on pigem lapseohtu tüdrukud, kellele kenasti kõigil taskus (võltsitud)paber tõendamaks nende täisealisust. Nende teenistus on ca 2 USD päevas....Aga nende pere ei teeni sedagi ja seetõttu on sellised tütred teinekord ainsad pere ülalpidajad. Kas nad siis ka kooli kunagi jõuavad, võib vaid naiivselt loota.

Satume läbi astuma kohalikust pulmast. Pulmad kestavad maal 2-3 päeva, linnas on elu kiirem, seal saadakse hakkama päevaga. Maapiirkondades on endiselt korraldatud abielud. Pruudiluna peab siin riigis maksma mehe perekond, elama kolitakse naise vanemate juurde. Pulmapidu peetakse keset küla püstitatud kirevas telgis. Alates teisest päevast on oodatud ka külarahvas, kes peab küll vastavalt võimalustele tegema väikese finantsilise panuse. 

Phnom Penhis elab 2 miljonit inimest ja linn on tavapärane vaesem Aasia linn. Keskosa kaunistavad väga luksuslikud ja vaid khmeeridele iseloomulikud pühakojad ja kuningaloss. Kambodžal on aegade algusest olnud kuningad ja isegi Pol Potil on nii palju sellesse institutsiooni respekti, et panna vaid kuningas koduaresti ja jätta Phnom Penhi kuningaloss lammutamata. Muude pühakodadega tegi ta maal siiski kiiresti lõpu. Pol Potist ja punakhmeeridest ei pääse üle ega ümbert. Tegemist on maailma kõige jõhkrama režiimiga, mille kõrval Stalini, Hitleri vägiteod olid lapsemäng. Ehk vaid Mao Zedong, kes oli ka Pol Poti suur eeskuju, suutis Hiina rahva kallal midagi võrreldavat korraldada, aga seda palju pikema aja jooksul. Pol Pot oli Prantsusmaal õppinud ja kommunismiidest vaimustunud sadist, kes kogus 1950-ndate lõpul enda ümber geriljavõitlejad ja asus võitlema mitmel rindel – Kambodža regulaarvõimuga, USA pommitamiste vastu (meenutagem USA pommitusretki Kambodžasse Vietnami sõja ajal). Populistina suutis ta enda ümber koondada piisava toetuse ja 1975.aastal marsiti Phnom Penhi rahva juubelduste saatel. Vabanemise ja muudatuste tuult saadi nautida vaid mõni tund (!), siis asus Pol Poti punakhmeeride rühmitus ellu viima oma programmi. Pol Pot tahtis luua kommunistiliku töölisriigi ülikiirelt. Lenin ja Stalin, aga ka Mao olid sellega viivitanud liialt ja seetõttu kommunismist ka asja polnud saanud. Pol Poti eesmärk oli kaotada linnad, kaotada meditsiin, haridus, meelelahutus ja kultuur. Kogu rahvastik pidi töötama maal, põllul. Inimestel keelati nimed, inimesed nummerdati. Linnad tühjendati loetud päevadega, miljonitest koosnevad kolonnid liikusid maapiirkondadesse. Intelligents, haritlased, haritumad inimesed hävitati ilma kohtuta. Esimesena hävitati prillidega inimesed, kes tundusid liiga targad. Hävitati kõik vanad inimesed, nemad olid kasutud ja teadlikud varasematest aegadest ja võisid muuta noorte mõttemaailma. Selle tegevuse käigus tekkis sadu nn. tapmisvälju (killing fields) üle kogu maa. 

Kolpadest stuupa Choeung Ek-i tapaväljadel

Lapsetapu puu
"khmer body with vietnamese mind" ühishaud



















Killing Field on tavaliselt ühishaudade kompleks, millest tuntuim on Phnom Penhi äärelinnas Choeung Ek-i külas ja kuhu on ühishaudadesse maetud üle 20 tuhande tapetu. Tänaseks on seal lahti kaevatud 85 hauda, tööd jätkuvad. Haudadest on tuvastatud naiste- ja lastehaudu, peata laipadega haudu jne. Pol Pot käskis pead eemaldada kehast vietnamlastel ja nendel, kes on aidanud vietnamlasi. Khmeeri keha ja vietnami pea ei tohi olla ühes hauas. Laste tapmiseks kasutati terava koorega platsil kasvanud puud, mille vastu tited ja väikelapsed lihtsalt puruks löödi. Ühegi tapetu jaoks ei raisatud kuule, tapeti teravaservaliste mõõka meenutavate palmikoortega. Maeti ka elusalt. Pol Poti enda hommikune ärataja oli tihti labidaga haudade kinniajamine, mille järel ta suundus hommikukohvile. Eriti nautis ta elavate inimestega haudu. Tänaseks on selliseid tapmisvälju avastatud ligi 200. Choeung Ek’s on selle mälestuseks tohutu kolpadest mälestusmärk ja memoriaal selgitavate siltidega meenutuseks kogu maailmale.  Maa seest tulevad igapäevaselt välja uued ja uued inimluud ja nendel käimine oli üsna mõistusevastane.

Pol Poti režiim kuulutas lisaks materiaalsele varale riigi omanduseks ka selle inimesed. Kui abiellu astutakse tänagi vanemate valitud noorte vahel (linnades on olud küll vabaks läinud ja abiellutakse ikka meeldivuse alusel ka), siis punakhmeeride ajal tegi selle töö ära partei. Pruut ja peigmees ei tohtinud enne jah-sõna ütlemist teineteisel otsa vaadata. Kui vaatas ja keeldus abiellumast, tapeti mõlemad. Aega lapsetegemiseks oli 2 päeva, see oli kohustus. Selle järele luurasid peamiselt lapsed, kes pidid toimunust ette kandma parteile. Seksist keelduja tapeti. Väärarenguga lapsed tapeti. Üle 6-aastased lapsed võeti vanematelt ära ja saadeti tööle. Haridus oli keelustatud. Režiim lihvis hirmu täiuslikuks, kõik kaebasid kõigi peale ja kõiki tuli karta. Punakhmeeride tippjuhtkonnas hävitati samade meetoditega 2/3 poliitbüroost. Kõik kartsid kõiki. Sarnast süsteemi rakendab täna veel maailmas Põhja-Korea, kus seda metoodikat arendatakse lausa riikliku teadusena. Igas Kambodža peres on vähemalt 2 tapetud pereliiget.

Tuon Slengi vanglast pääses 20000-st vangist vaid 7


Punakhmeerid pildistasid ohvreid enne tapmist
Tuol Slengi vangla puurid rajati koolitubadesse
Kurikuulus on Phnom Penhi ühest koolimajast ümberkohandatud vangla, mis võõrustas oma tegutsemise ajal ligi 20000 vangi, kellest ellu jäi (pigem jäeti) seitse! Sealsed piinamismeetodid ületavad kujutlusvõime. Magamise ajal pööramine oli reguleeritud, puuridel puudusid lukud, sest vaid käe väljaajamise eest tapeti. Kõik vangistatud on pildistatud elusana ja seejärel tapetuna. Khmeerid ei usaldanud ka vangivalvureid, kes pidid fotodega tõestama tõesti klassivaenlasest vabanemist. Täna on Tuol Slengi vangla (tuntud ka kui S21) muudetud masendavaks mäletusmärgiks ja muuseumiks sellest perioodist Kambodža ajaloost. Tuol Slengis tapeti ka mõned välisriikide kodanikud. Ahsoo, samas on Phnom Penhis tänaseni ristmik, kus ristuvad Kim Il Sungi, Mao Zedongi ja Venemaa tänavad.  Ja seal asub ka Kim Il Sungi ausammas. Saa siis sellest valitsevast meelsusest aru.

Punakhmeeride valitsuse lõpetas Vietnam, kes mõistis selle režiimi jõhkrust ja ohtu endale. Muul maailmal puudus kuni lõpuni ammendav ülevaade, Pol Pot oli maailma vasakpoolsete iidol veel oma võimu keskpaigas, 1977.aastal kutsuti ta esinema ÜRO-sse. Kambodža oli üks suletumaid riike maailmas. Millised karistused langesid režiimi timukatele osaks? Koduarest oli karmim karistus. Ka täna on riigis võimul punakhmeerid, küll Cambodias People’s Party nime all ja nad ei ole huvitatud kohtupidamisest, mis võib õõnestada nende enda võimu. Riigis on rikkalikult partei plakateid ja heade juhtide pilte meenutamaks kodanikele, kes neile hetkel õndsat elu pakuvad. Võtsime kogu selle õudusega tutvumiseks giidi, kes keset Tuol Slengi vanglat kõva häälega valitsevat korda kritiseeris ja ilmselget mõnu ja uhkust oma kõvahäälsest esitlusviisist tundis – Kambodža ühiskond teab, aga vaikib....



Angkor Wat
Angkor Thom
Kambodža siiski tuntuim vaatamisväärsus on Phnom Penhist 6 tunni bussisõidu kaugusel khmeeride kuningriigi templitekompleks Angkor. Angkori peatempel (tuntud kui Angkor Wat) on kaasaaegsete maailmaimede nimistus. Kompleks asub Siem Riepi nimelise väikelinna läheduses ja kogu see linn võiks olla vaid tundmatu küla ja ilmselt on nad iidsetele suguvendadele väga tänulik Angkori ehitamise osas. Angkor oli aastasadu peidus džunglis. Alles 1900.alguses leidsid teadlased ja rändajad sügavast džunglist templite varemed. Loodus oma lopsakusega oli peitnud sadu ruutkilomeetreid ülipeene käsitööna valminud templeid, mida asutati usinalt väljapuhastama. Tänaseks on puhastatud enamus piirkonnast, kuid avastusi tuleb veel ka tänapäeval. Kaugemad templid asuvad ligi 40 km kaugusel. Võimalik on tutvuda kompleksiga ühest päevast ühe nädalani. Meile päevast piisas, arvestades kesist huvi ja teisalt koormavat aasia nuhtlust – kõhulahtisust. Selle korral soovitus tulevastele reisijatele – minge kohe apteeki ja võtke sisse kohalik pasatapja, ei ole mõtet üritada lääne meditsiiniga. Siem Riep ise on veidi puhtam Kambodža keskmisest linnast, aga üsna igav asula. Meie lemmiklinnaks sellel reisil sai vaieldamatult Phnom Penh oma mõnusa saginaga. Siem Riepi kliima on erakordselt kurnav, sealne soojus ja niiskus oli vähemalt siinkirjutajale väga kurnav, aga võib olla tuleb see siiski väljapasandatud vedelike arvele kirjutada.


Meelest läinud nimega tempel

Ta Prohmi tempel - ilmselt tuntuim tempel Angkoris














Tagasi Vietnami võtame ette 12-tunnise bussisõidu, mis möödub kiirelt. Vaated aknast on muljetavaldavad ja suudan klõpsida kümneid pilte tokkidel asuvatest majadest ja küladest ja imestamine ei lõpe. Kambodža maja on tavaline kuur, mis asub kõrgetel tokkidel, et õhk alt liikudes veidi  jahutaks. Veeäärsetes piirkondades ilmselt aitab see vältida vee sattumist majja. Vietnamis selliseid ehitustavasid ei tunta. Enamikes putkades tundub olevat elekter. Sitamaja ja voolav vesi on tundmatud. Selleks sobib lähim veekogu ju suurepäraselt. Kogu elutegevuseks kasutatav vesi (pesuvesi, kanalisatsioon, nõudepesu) tuleb jõest ja järvest, mis meenutab pigem solgiauku. Joogiveesüsteeme ei ole, kasutatakse pudelivett. Ilmselt tuleb vaesemate piirkondade joogivesi samuti loodusest. 

Teel koolist koju
Can Tho ujuv turg
Kohalik farmer Mekongi deltast
Tagasi Ho Chi Minhis võtame ette bussisõidu lõunapoole Mekongi deltasse, kus elame 2 ööd ja päeva hr.Hungi kodumajutuses. Päris kodumajutusega tegu ei ole, pigem askeetliku kämpinguga mudase jõe kaldal. Piirkond on tuntud oma ujuvate turgude ja riisikasvatamisega, aga ka malaaria ja dengue palaviku sääskedega. Soovitus on kasutada sääsetõrjet ja mitte meie OFFi (selle peale kohalik sääsk laseb vaid peenikest naeru või peeru) ja seda apteeki ostma ka suundun. Esitan kehakeelse etüüdi sääskedest ja saangi laia arusaava naeratuse saatel letile aerosooli, mis hilisemal uurimisel džunglikülas osutub spordikreemiks aerosoolsel kujul! Asiaat ei saa jääda vastust võlgu, isegi kui ta ei tea vastust. Ta aitab sind alati, isegi kui ta ei tea, kuidas seda teha. Õnneks härra Hungil on köögis mingi hobuste rahustina kasutatav rohi ja seega saame kaitse peale. Magame bambusonnis üliumbses ruumis, aga mõneks tunniks tuleb isegi uni peale. Hommik algab 4.30 elava laevaliiklusega onni kõrval jões. Keskpäevaks vajub jõgi languse tõttu kuivaks, äri tuleb enne ära ajada. Üks Mekongi jõelaev suudab teha Boeingu jagu lärmi ja isegi kõrvatroppides magades ehmatan end virgeks hetkega. Kodumajatuse mõõdu annab välja toitlustus, mida valmistab kurja olemisega proua Hung oma abilistega. Toit on suurepärane ja kolm korda päevas. Võtame osa ka paadiretkest jõel, mille käigus tutvume ujuva turuga, kolame riisipõldudel, käime riisitehases ja uurime kohalikku põllumajandust ja riisipaberi tootmist. See viimane jätab eriti sügava mulje. Euroopa Liidu toitlustusvolinik ei teagi, et tema kevadrullide keeramiseks tehtud riisipaber valmib seasulgude kõrval ja kuivavaid riisipabereid näksivad äärtest pardid ja kanad. Lahkume kolmandal päeval Mekongi deltast meeldivate tunnetega, aga väga väsinult.

Reisi viimased paar päeva vedeleme kohalikus kuurortlinnas Vung Taus, mis ei vääri erilist äramärkimist. Ehk see, et hommikul kell 9 on võimalik poole tunniga saada radikaalne päikesepõletus. Kohalikud inimesed, peamiselt siiski naised, käivad vees riietega. Kui tänaval kõlbab neil end üle igasuguse piiri lahti riietada, siis bikiine rannas kasutada on ilmselt nilbe. Aga ujumiskostüümiks sobivad nii särgid, teksad kui ka kootud villane kampsun kapuutsiga. Naiste eeskuju järgivad ka mõned mehed. Sooja on 35 kraadi, Tallinnas -14.

PILDIGALERII - vaatamist edasijõudnutele 

Teised reisid:
2007 Ladakh, Põhja India
2010 Põhja-Korea
2013 Kambodža ja Vietnam
2013 Kerry Way, Iirimaa
2014 Tai ja Laos
2014 Tšernobol
2015 Egiptus
2016 Iisrael ja Palestiina
2016 Transnistria ja Odessa
2017 Lõuna-Aafrika Vabariik
2017 Jordaania
2017 Balkanimaad