Milleks, kellele, kuidas?
Vietnam ja Kambodža on reisisiht neile reisihuvilistele, kes armastavad
aasialikku iselaabuvat segadust, peavad lugu huvitavast toidust, spontaansusest
ja kindlasti huvituvad ajaloost. Peljata ei tohi mustust ja räpasust, hea tuju
peab säilima ka kõhulahtisuse korral, uskuma peab tõsiasja, et asjad sujuvad
iseenesest. Keelteoskusest tuleb kasuks kehakeele valdamine algtasemel.
 |
| Vapp |
 |
| Lipp |
Vietnami Sotsialistlik Vabariik on riik Kagu-Aasias.
Pindala 331000 km2, rahvaarv üle 85 miljoni, pealinn Hanoi.
Riigikord on kirja järgi kommunistlik, tegelikkuses on tegemist suunatud
turumajandusega riigiga. Kommunismi meenutavad tänavatel vaid riigi
ühendaja ja looja Ho Chi Minhi pildid ja
slõuganid, üksikud monumendid. Strateegilised majandusharud on riigistatud,
kehtib üheparteisüsteem. Lähiajaloos on olnud kaks Vietnami riiki nii nagu
Aasias tihti Ameerikal ja Nõukogude Liidul kombeks oli pidada huvide konflikte.
Vietnamis jäid 20 aastat kestnud väga verise sõja järel peale kommunistide
huvid ja alates 1976.aastast ongi riik ühendatud kommunistliku idee alla.
Tänased vietnamlased ei lase sellel kuidagi igapäevast elu häirida – kõhud on
täis, riik toidab end ära. Teisitimõtlemist heaks tooniks muidugi ei peeta.
Kommunistid on suutnud riiki hoida koos ilma suurema terrorita oma rahva vastu,
mis ei ole eriti tavapärane pidades silmas sarnase ajalooga Koreasid või
Hiinat, Kambodžast rääkimata. Ajalooga tuleb meil siin ka edaspidi palju
kokkupuuteid, kuna mõlemad külastatud riigid on sellest paksult küllastunud ja
reisijad väga ajaloohuvilised.
Reisisime kahekesi. Paigas oli generaalplaan kohtadega,
mida soovisime külastada, ette broneerisime vaid paar öömaja. Tagantjärgi tuleb
kiita mõlema riigi internetiseeritust, kuna vägev võrk on saadaval isegi
liinibussides. Seetõttu on „kodutöö“ tegemine ja elukohtade leidmine
nutitelefonide abil imelihtne. Internet ei ole kiire, aeg-ajalt streigib, aga
ta on olemas.
Vietnami linna Ho Chi Minh City (vana nimega Saigon) võtab
meid vastu hilisõhtul ligi 30-kraadise niiske leitsakuga. Seisame tunnikese
piiriformaalsuste tõttu viisade väljastamise luugi taga, kuid kõik sujub. Parim
viis linnas pikki vahemaid läbida on taksod. Tasub eelistada Vinasuni või
Mailinhi kirjadega taksosid, kes sõidavad tõesti taksomeetri järgi ja hinnad on
suisa odavad. Teised ettevõtted kasutavad ära turistide teadmatust ja hinnad on
ka odavad, aga kordades ülehinnatud. Arusaam õiglasest hinnast kujuneb aga juba
paari-kolme taksosõidu järel ja siis võib esitada hinna taksojuhile enne sõitu
juba ise.
 |
| Foto. Motohull Ho Chi Minh Citys, linnas on ligi 3 miljonit rollerit |
Taksosid on linnas palju. Võimalus on ka rollerite tagaistmel sõitu
nautida, eksootika huvides tasubki seda proovida. Ho Chi Minhis on 11 miljonit
elanikku ja 3 miljonit rollerit ja nende vool on lakkamatu. Eraldi peatükk
tuleks kirjutada jalakäija võimalustest ja ohtudest Ho Chi Minhis. Ilmselt
Vietnami liikluseeskiri midagi jalakäija üle tee laskmisest ei räägi. Tänavad
tuleb ületada katkematu rollerivoo vahelt vaiksel sammul. Juhid lihtsalt
tüürivad su ümber eest ja tagant ise mööda. Äkilisemate liigutuste korral läheb
ka neil keeruliseks ja ohtlikud olukorrad on kerged tekkima. Kui esimese päeva hommikul
tundub teeületus ületamatuna, siis pärastlõunaks kulgeme juba vabalt.
Väikelinnades tundub liikluskoormus lausa olematu ja kerge on ise hooletuks muutuda.
Autodele on muidugi viisakas ise teed anda, nemad sõidavad muidu jõudu
kasutades lihtsalt jalakäijast üle.
 |
| Turutraditsioonid on Vietnamis tugevad, kauplemine on kunst |
Ho Chi Minh City on Vietnami majandus- ja kultuuripealinn.
Kesklinn on pilvelõhkujatega metropol Louis Vittoni ja Guccimucci poodidega,
aga juba natuke kesklinnast eemaldudes võtab võimust aasialik virr-varr oma
kõrvaltänavate meeleoludega. Tänavatoit, erinevad odöörid, äärmine
ülerahvastatus ja veelkord mopeedid-võrrid-mootorrattad.
 |
| Värske valik turul |
Vietnami köögikommetel võiks ka veidi peatuda. Vietnamis
süüakse kõike, mis ei tapa. Ja süüakse lõpuni. Maod, konnad, skorpionid,
sipelgad, kitse peenis munadega, ritsikad. Paljud neist hõrgutistest valmivad
otse eluslooma potti pannes või nülgides ja on ülivärsked. Tihti aga on
lõpptulemus ikkagi friteeritud krõmpsus tükk, aga leidus ka meeldivaid
erandeid. Näiteks konnad ja ritsikad on väga maitsvad vahepalad. Vietnamlaste
põhitoiduks hommikust õhtuni tundub olevat Pho supp – nuudlid lihaga ja
piparmündilehtedega. Odav, mitte eriti toitev, aga samas maitsev. Erinevalt
Hiina toidust on õnneks armastatud ka värskem kraam - salatid ja köögiviljad. Vietnamlased
söövad palju ja pidevalt, igas asendis ja igalpool. Kõike.
 |
| Pho Supp |
 |
| Praetud ritsikad |
 |
| Üleküpsenud skorpion |
 |
| Ilmselt kuulsaim Vietnami sõja foto, napalmitatud tüdrukul on riided selga sulanud. |
Vietnami ajalugu on tihedalt läbipõimitud lähiajaloos
aset leinud Vietnami sõjast. Kui sa just
päris ajaloovastane ei ole, siis on sellega raske mitte kokku puutuda. Ho Chi
Minhis asub märkimisväärne propagandamuuseum, mis peamiselt seletab
ameeriklaste sigadusi Vientnami rahva vastu. Seda eksponeeritakse suurte ja
väga võigaste fotodega sõjast, ohvritest, rikutud loodusest ja väärarengutega
sündivatest lastest. Probleem on terav tänu keemiarelva kasutamisele. Märkimisväärne
osa viljakast maast Kesk-Vietnamis on tänaseni kasutuskõlbmatu. Ameeriklased
suutsid kahekümne sõja aasta jooksul kogu regioonis muuta enda maine negatiivseks
– asjatuid pommitamisi ja sadu tuhandeid tsiviilohvreid kandsid neutraalsed
naabermaad Laos ja Kambodža. Seda suurema uhkustundega näidatakse mõnikümmend
kilomeetrit Ho Chi Minhist eemal džunglis olevaid tunneleid ja püüniseid, mille
fataalset mõju kajastab iga Vietnami sõjast rääkiv Hollywoodi linateos.
Valikuid oli mitmeid – kukkuda 30cm orade otsa jalgupidi, läbi munade või
seedeelundkonna. Lõksud on ehitatud märkamatult, üllatus on püünisesselangejale
täielik ja läbistatud keha ei surnud kohe. Piisavalt on aega, et kaassõdurid
tulid appi ja siis oli Vietkongi (kommunismimeelne Lõuna-Vietnami armee) sõduritel
juba lihtne mitu kahvanägu korraga surmata.
 |
| Jalgadeläbistamise võimalusega püünis |
Kuulsaim tunnelite võrgustik asub
Cu Chi piirkonnas, kus maa alla on kaevatud vaevu 40-50cm läbimõõduga käike
ligi 250km jagu. Tunnelites sünniti, kasvati, elati. Võrgustik on ehitatud
väikest kehaehitust silmaspidades. Mõned sissekäigud on tehtud ahvatlevaks ka
ameerika kehale, aga see lõbu lõppes mõne meetri pärast kinnijäämisega ja siis
tegi Vietkongi relv juba oma töö. Tunnelites olid mürkgaaside ja veega
uputamise vältimiseks hermeetilsed vaheseinad, söögitegemisest tekkivad suitsupilved
juhiti pikkade kanalite abil kümneid meetreid eemale, osa tunnelid avanevad
otse jõe all, kust bambuskõrre abil ujuti vee all turvaliselt eemale. Tunnelid
olid olemas juba enne Vietnami sõda võitluse ajal prantslastega iseseisvuse
eest, aga peamise võimsuse saavutasid sõjas Ameerikaga. Laskeavad jaoks loodi
tehislikke termiidipesi, künkaid ja murumättaid. Turistidele pakutakse
võimalust roomata viie, kümne või sajameetrises tunnelis. Ütleme nii, et 5
meetrit sellises ülikuumas ja niiskes klaustrofoobias oli ammendav. Cu Chisse
pääseb bussiga või kiiremini paadiga Ho Chi Minhi kesklinnast. Hommikul pange
pikk riie peale, meie saime kiirpaadis igatahes nohu.
 |
| Angkori tempel on Kamboža sümbol |
Kambodžasse. Kambodža on 180000 km2 pindalaga
vaene riik Indo-Hiina poolsaarel. Naabriteks Laos, Tai ja Vietnam. Rahvaarv 13
miljonit, pealinn Phnom Penh. Kambodža on olnud pikalt kuningriik, on seda ka
preaegu. Vahepealsed keerukad ajad on aga sellele riigile andnud kannatuseks
radikaalkommunismi, rahvademokraatiat ja jumal teab mida. 1975-1979 riiki
valitsenud Pol Poti äärmusrežiim hävitas 25% elanikest, peamiselt vanemad ja
haritumad inimesed ja seetõttu on riigi elanike
tänane keskmine vanus 20 aastat ja riigi ülesehitamine tänu
oskuste-teadmiste nappusele oi kui valulik. Ho Chi Minhist pääseb Kambodžasse mitu korda päevas
liinibussiga või lennukiga. Meie valime reisiks Phnom Penhi bussi, 12 USD eest
saab nn. limusiinbussi teenuseid kasutada. Buss on väsinud, konditsioneer puhub
jäist õhku täie võimsusega pähe nii, et ajud tahab jäässe ajada. Lõpuks topime
kardina väljapuhumisavasse ja atmosfäär normaliseerub. Pärastlõunast leitsakut
ei suuda isegi see aparaat siiski päriselt leevendada. Bussis on peldik,
internet, väga abivalmis personal. Enne Phnom Penhi antakse kõigile soovitusi
õiglaste tuk-tuki hindade kohta, elust-olust ja toimetamisest. Jääme Mekong
Expressi nimelise bussifirma klientideks kogu Kambodža reisi ajal. Kuigi kord
buss ka lagunes ja korra ajas alla rolleri, ikka juhtub.
 |
| Telekom |
 |
| Tüüpiline Kambodža pühamu |
Piiriületus võtab samuti tunnikese. Kambodža on tõeline
e-riik, viisadena tunnistatakse kodulaua tagant tehtud e-viisat, kõik sujub.
Pilt bussiaknast muutub võrreldes Vietnamiga koheselt tolmuseks. Vietnamit
peetakse Hiina järel järgmiseks boomingmajandusega maaks ja see on kogu maa
kenasti valgustanud ja asfalteerinud. Kambodža aga liigitub ikka veel
kolmandate riikide hulka, kus kirjaoskus ei ole elementaarne. Külad on vaesed,
tolmused, lokkab Kilekotistan. Prügikäitlus on suht võõras valdkond ka
Vietnamis, aga siin pole sellist asja vist üldse olemas. Aga sellega harjub.
Kilekotte söövad ju lehmad, küll nad need ära söövad.Märtsis on piirkonnas veel
kuiv periood, maa on tolmune ja kuivanud, veesilmad põhjani kuivad. Alates
aprillist saabuvad vihmad ja muudavad maa kenaks roheliseks riisipõlluks. Phnom
Penh on Ho Chi Minhi poolt tulles unine pealinn. Liiklust vähem (mitte vähe,
aga vähem!), linnapilti on lisandunud tuk-tukid. Autodest hakkab silma Lexuste
rohkus. Uurime nende omanike rikkuse päritolu hiljem ühelt kohalikult, midagi
positiivset sealt kuulda ei ole – korruputsioon, riigivara ja metsavargused ja
vahendamine on riigis üldlevinud. Kambodžalaste keskmine palk on 60 USD kandis,
kuid selles statistikas võib kahelda. Riigis puuduvad maksud ja maksuseadused,
mille järgi sellist statistikat on tehtud? Satume piirkonda linnas, kus asuvad
tekstiilitööstused, mis toodavad riideid ka meie selga ja sealne pilt on
ahastav – lapstööjõudu vist ei proovitagi varjata. Tööleminevad naised on pigem
lapseohtu tüdrukud, kellele kenasti kõigil taskus (võltsitud)paber tõendamaks
nende täisealisust. Nende teenistus on ca 2 USD päevas....Aga nende pere ei
teeni sedagi ja seetõttu on sellised tütred teinekord ainsad pere ülalpidajad.
Kas nad siis ka kooli kunagi jõuavad, võib vaid naiivselt loota.
Satume läbi astuma kohalikust pulmast. Pulmad kestavad maal 2-3 päeva, linnas on elu kiirem, seal saadakse hakkama päevaga. Maapiirkondades on endiselt korraldatud abielud. Pruudiluna peab siin riigis maksma mehe perekond, elama kolitakse naise vanemate juurde. Pulmapidu peetakse keset küla püstitatud kirevas telgis. Alates teisest päevast on oodatud ka külarahvas, kes peab küll vastavalt võimalustele tegema väikese finantsilise panuse.
Phnom Penhis elab 2 miljonit inimest ja linn on tavapärane
vaesem Aasia linn. Keskosa kaunistavad väga luksuslikud ja vaid khmeeridele
iseloomulikud pühakojad ja kuningaloss. Kambodžal on aegade algusest olnud
kuningad ja isegi Pol Potil on nii palju sellesse institutsiooni respekti, et
panna vaid kuningas koduaresti ja jätta Phnom Penhi kuningaloss lammutamata.
Muude pühakodadega tegi ta maal siiski kiiresti lõpu. Pol Potist ja
punakhmeeridest ei pääse üle ega ümbert. Tegemist on maailma kõige jõhkrama
režiimiga, mille kõrval Stalini, Hitleri vägiteod olid lapsemäng. Ehk vaid Mao
Zedong, kes oli ka Pol Poti suur eeskuju, suutis Hiina rahva kallal midagi
võrreldavat korraldada, aga seda palju pikema aja jooksul. Pol Pot oli
Prantsusmaal õppinud ja kommunismiidest vaimustunud sadist, kes kogus 1950-ndate
lõpul enda ümber geriljavõitlejad ja asus võitlema mitmel rindel – Kambodža
regulaarvõimuga, USA pommitamiste vastu (meenutagem USA pommitusretki
Kambodžasse Vietnami sõja ajal). Populistina suutis ta enda ümber koondada
piisava toetuse ja 1975.aastal marsiti Phnom Penhi rahva juubelduste saatel.
Vabanemise ja muudatuste tuult saadi nautida vaid mõni tund (!), siis asus Pol
Poti punakhmeeride rühmitus ellu viima oma programmi. Pol Pot tahtis luua
kommunistiliku töölisriigi ülikiirelt. Lenin ja Stalin, aga ka Mao olid sellega
viivitanud liialt ja seetõttu kommunismist ka asja polnud saanud. Pol Poti
eesmärk oli kaotada linnad, kaotada meditsiin, haridus, meelelahutus ja
kultuur. Kogu rahvastik pidi töötama maal, põllul. Inimestel keelati nimed,
inimesed nummerdati. Linnad tühjendati loetud päevadega, miljonitest koosnevad
kolonnid liikusid maapiirkondadesse. Intelligents, haritlased, haritumad
inimesed hävitati ilma kohtuta. Esimesena hävitati prillidega inimesed, kes
tundusid liiga targad. Hävitati kõik vanad inimesed, nemad olid kasutud ja
teadlikud varasematest aegadest ja võisid muuta noorte mõttemaailma. Selle
tegevuse käigus tekkis sadu nn. tapmisvälju (killing fields) üle kogu maa.
 |
| Kolpadest stuupa Choeung Ek-i tapaväljadel |
 |
| Lapsetapu puu |
 |
| "khmer body with vietnamese mind" ühishaud |
Killing Field on tavaliselt ühishaudade kompleks, millest tuntuim on Phnom
Penhi äärelinnas Choeung Ek-i külas ja kuhu on ühishaudadesse maetud üle 20
tuhande tapetu. Tänaseks on seal lahti kaevatud 85 hauda, tööd jätkuvad. Haudadest
on tuvastatud naiste- ja lastehaudu, peata laipadega haudu jne. Pol Pot käskis
pead eemaldada kehast vietnamlastel ja nendel, kes on aidanud vietnamlasi.
Khmeeri keha ja vietnami pea ei tohi olla ühes hauas. Laste tapmiseks kasutati
terava koorega platsil kasvanud puud, mille vastu tited ja väikelapsed lihtsalt
puruks löödi. Ühegi tapetu jaoks ei raisatud kuule, tapeti teravaservaliste
mõõka meenutavate palmikoortega. Maeti ka elusalt. Pol Poti enda hommikune
ärataja oli tihti labidaga haudade kinniajamine, mille järel ta suundus
hommikukohvile. Eriti nautis ta elavate inimestega haudu. Tänaseks on selliseid
tapmisvälju avastatud ligi 200. Choeung Ek’s on selle mälestuseks tohutu
kolpadest mälestusmärk ja memoriaal selgitavate siltidega meenutuseks kogu
maailmale. Maa seest tulevad
igapäevaselt välja uued ja uued inimluud ja nendel käimine oli üsna
mõistusevastane.
Pol Poti režiim kuulutas lisaks materiaalsele varale
riigi omanduseks ka selle inimesed. Kui abiellu astutakse tänagi vanemate
valitud noorte vahel (linnades on olud küll vabaks läinud ja abiellutakse ikka
meeldivuse alusel ka), siis punakhmeeride ajal tegi selle töö ära partei. Pruut
ja peigmees ei tohtinud enne jah-sõna ütlemist teineteisel otsa vaadata. Kui
vaatas ja keeldus abiellumast, tapeti mõlemad. Aega lapsetegemiseks oli 2
päeva, see oli kohustus. Selle järele luurasid peamiselt lapsed, kes pidid toimunust
ette kandma parteile. Seksist keelduja tapeti. Väärarenguga lapsed tapeti. Üle
6-aastased lapsed võeti vanematelt ära ja saadeti tööle. Haridus oli
keelustatud. Režiim lihvis hirmu täiuslikuks, kõik kaebasid kõigi peale ja
kõiki tuli karta. Punakhmeeride tippjuhtkonnas hävitati samade meetoditega 2/3
poliitbüroost. Kõik kartsid kõiki. Sarnast süsteemi rakendab täna veel maailmas
Põhja-Korea, kus seda metoodikat arendatakse lausa riikliku teadusena. Igas
Kambodža peres on vähemalt 2 tapetud pereliiget.
 |
| Tuon Slengi vanglast pääses 20000-st vangist vaid 7 |
 |
| Punakhmeerid pildistasid ohvreid enne tapmist |
 |
| Tuol Slengi vangla puurid rajati koolitubadesse |
Kurikuulus on Phnom Penhi ühest koolimajast ümberkohandatud
vangla, mis võõrustas oma tegutsemise ajal ligi 20000 vangi, kellest ellu jäi
(pigem jäeti) seitse! Sealsed piinamismeetodid ületavad kujutlusvõime. Magamise
ajal pööramine oli reguleeritud, puuridel puudusid lukud, sest vaid käe
väljaajamise eest tapeti. Kõik vangistatud on pildistatud elusana ja seejärel
tapetuna. Khmeerid ei usaldanud ka vangivalvureid, kes pidid fotodega tõestama
tõesti klassivaenlasest vabanemist. Täna on Tuol Slengi vangla (tuntud ka kui
S21) muudetud masendavaks mäletusmärgiks ja muuseumiks sellest perioodist
Kambodža ajaloost. Tuol Slengis tapeti ka mõned välisriikide kodanikud. Ahsoo,
samas on Phnom Penhis tänaseni ristmik, kus ristuvad Kim Il Sungi, Mao Zedongi
ja Venemaa tänavad. Ja seal asub ka Kim
Il Sungi ausammas. Saa siis sellest valitsevast meelsusest aru.
Punakhmeeride valitsuse lõpetas Vietnam, kes mõistis
selle režiimi jõhkrust ja ohtu endale. Muul maailmal puudus kuni lõpuni
ammendav ülevaade, Pol Pot oli maailma vasakpoolsete iidol veel oma võimu keskpaigas,
1977.aastal kutsuti ta esinema ÜRO-sse. Kambodža oli üks suletumaid riike
maailmas. Millised karistused langesid režiimi timukatele osaks? Koduarest oli
karmim karistus. Ka täna on riigis võimul punakhmeerid, küll Cambodias People’s
Party nime all ja nad ei ole huvitatud kohtupidamisest, mis võib õõnestada
nende enda võimu. Riigis on rikkalikult partei plakateid ja heade juhtide pilte
meenutamaks kodanikele, kes neile hetkel õndsat elu pakuvad. Võtsime kogu selle
õudusega tutvumiseks giidi, kes keset Tuol Slengi vanglat kõva häälega
valitsevat korda kritiseeris ja ilmselget mõnu ja uhkust oma kõvahäälsest
esitlusviisist tundis – Kambodža ühiskond teab, aga vaikib....
 |
| Angkor Wat |
 |
| Angkor Thom |
Kambodža siiski tuntuim vaatamisväärsus on Phnom Penhist
6 tunni bussisõidu kaugusel khmeeride kuningriigi templitekompleks Angkor.
Angkori peatempel (tuntud kui Angkor Wat) on kaasaaegsete maailmaimede
nimistus. Kompleks asub Siem Riepi nimelise väikelinna läheduses ja kogu see
linn võiks olla vaid tundmatu küla ja ilmselt on nad iidsetele suguvendadele
väga tänulik Angkori ehitamise osas. Angkor oli aastasadu peidus džunglis.
Alles 1900.alguses leidsid teadlased ja rändajad sügavast džunglist templite
varemed. Loodus oma lopsakusega oli peitnud sadu ruutkilomeetreid ülipeene
käsitööna valminud templeid, mida asutati usinalt väljapuhastama. Tänaseks on
puhastatud enamus piirkonnast, kuid avastusi tuleb veel ka tänapäeval. Kaugemad
templid asuvad ligi 40 km kaugusel. Võimalik on tutvuda kompleksiga ühest
päevast ühe nädalani. Meile päevast piisas, arvestades kesist huvi ja teisalt
koormavat aasia nuhtlust – kõhulahtisust. Selle korral soovitus tulevastele
reisijatele – minge kohe apteeki ja võtke sisse kohalik pasatapja, ei ole mõtet
üritada lääne meditsiiniga. Siem Riep ise on veidi puhtam Kambodža keskmisest
linnast, aga üsna igav asula. Meie lemmiklinnaks sellel reisil sai
vaieldamatult Phnom Penh oma mõnusa saginaga. Siem Riepi kliima on erakordselt
kurnav, sealne soojus ja niiskus oli vähemalt siinkirjutajale väga kurnav, aga
võib olla tuleb see siiski väljapasandatud vedelike arvele kirjutada.
 |
| Meelest läinud nimega tempel |
 |
| Ta Prohmi tempel - ilmselt tuntuim tempel Angkoris |
Tagasi Vietnami võtame ette 12-tunnise bussisõidu, mis
möödub kiirelt. Vaated aknast on muljetavaldavad ja suudan klõpsida kümneid
pilte tokkidel asuvatest majadest ja küladest ja imestamine ei lõpe. Kambodža
maja on tavaline kuur, mis asub kõrgetel tokkidel, et õhk alt liikudes
veidi jahutaks. Veeäärsetes piirkondades
ilmselt aitab see vältida vee sattumist majja. Vietnamis selliseid
ehitustavasid ei tunta. Enamikes putkades tundub olevat elekter. Sitamaja ja
voolav vesi on tundmatud. Selleks sobib lähim veekogu ju suurepäraselt. Kogu
elutegevuseks kasutatav vesi (pesuvesi, kanalisatsioon, nõudepesu) tuleb jõest
ja järvest, mis meenutab pigem solgiauku. Joogiveesüsteeme ei ole, kasutatakse
pudelivett. Ilmselt tuleb vaesemate piirkondade joogivesi samuti loodusest.
 |
| Teel koolist koju |
 |
| Can Tho ujuv turg |
 |
| Kohalik farmer Mekongi deltast |
Tagasi Ho Chi Minhis võtame ette bussisõidu lõunapoole
Mekongi deltasse, kus elame 2 ööd ja päeva hr.Hungi kodumajutuses. Päris
kodumajutusega tegu ei ole, pigem askeetliku kämpinguga mudase jõe kaldal. Piirkond
on tuntud oma ujuvate turgude ja riisikasvatamisega, aga ka malaaria ja dengue
palaviku sääskedega. Soovitus on kasutada sääsetõrjet ja mitte meie OFFi (selle
peale kohalik sääsk laseb vaid peenikest naeru või peeru) ja seda apteeki ostma
ka suundun. Esitan kehakeelse etüüdi sääskedest ja saangi laia arusaava
naeratuse saatel letile aerosooli, mis hilisemal uurimisel džunglikülas osutub
spordikreemiks aerosoolsel kujul! Asiaat ei saa jääda vastust võlgu, isegi kui
ta ei tea vastust. Ta aitab sind alati, isegi kui ta ei tea, kuidas seda teha.
Õnneks härra Hungil on köögis mingi hobuste rahustina kasutatav rohi ja seega
saame kaitse peale. Magame bambusonnis üliumbses ruumis, aga mõneks tunniks
tuleb isegi uni peale. Hommik algab 4.30 elava laevaliiklusega onni kõrval
jões. Keskpäevaks vajub jõgi languse tõttu kuivaks, äri tuleb enne ära ajada.
Üks Mekongi jõelaev suudab teha Boeingu jagu lärmi ja isegi kõrvatroppides
magades ehmatan end virgeks hetkega. Kodumajatuse mõõdu annab välja toitlustus,
mida valmistab kurja olemisega proua Hung oma abilistega. Toit on suurepärane
ja kolm korda päevas. Võtame osa ka paadiretkest jõel, mille käigus tutvume
ujuva turuga, kolame riisipõldudel, käime riisitehases ja uurime kohalikku
põllumajandust ja riisipaberi tootmist. See viimane jätab eriti sügava mulje.
Euroopa Liidu toitlustusvolinik ei teagi, et tema kevadrullide keeramiseks
tehtud riisipaber valmib seasulgude kõrval ja kuivavaid riisipabereid näksivad
äärtest pardid ja kanad. Lahkume kolmandal päeval Mekongi deltast meeldivate
tunnetega, aga väga väsinult.
Bueno!
ReplyDelete